Heiiips. Ma olen mõelnud, et õnneks on tegelikult vaja väga vähe, tihtipeale ei oska me seda näha ja hinnata. Meil oli tibuga palju nääklemisi ja rääkisime isegi lahku minekust. Aga eiieiii, ma ei suudaks ju ilma temata. Ma olen niiiii tohutult õnnelik, et mul on olmas selline hoolitsev ja väga kalllis musi. Keegi ei oskaks/suudaks mind õnnelikumaks muuta, kui tema. Millega ma olen ta ära teeninud?
Hoidkem oma lähedasi, sest iial ei või teada mis võib juhtuda!!
Mõni kuu on veel lõpetamiseni jäänud, viimane aeg on pühenduda eksamiainete õppimisele: kirjand, ühiskond, inglise keel. Millest viimane paneb mind kõige rohkem muretsema:S samas on kirjand ka selline niii ja naa teema. Homme toimubki 5tunnine proovikirjand. Uskumatu, kui lähedal on kooli lõpetamine, pöidlad pihku, et ma eksamid hästi ära teeksin. Kõige tähtsam on siiski usk endasse, aga ma ei saa ka vanemaid alt vedada.
Lähenemas on ka sünnipäev ja lõpuball :)
